ÄREVUSHÄIREGA KAASNEB UNETUS

Allikas: Generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire (agorafoobiaga või ilma) käsitlus perearstiabis (PJ-F/11.1-2016)

KAS TEIL VÕIB OLLA ÄREVUSHÄIRE?

Kui märkate oma psüühilise seisundi muutumist selliseks, et see on hakanud igapäevaelu häirima või on teie lähesed sellele tähelepanu juhtinud, siis tuleks minna oma perearsti või -õe vastuvõtule. Kui üksi on vastuvõtule ebamugav minna, võite kaasa võtta oma lähedase. Perearstil on teadmine ja võimalus alustada koheselt ärevushäire raviga.

Pöörduge perearsti poole, kui tunnete, et:

• ärevuse sümptomid kestavad liiga kaua, näiteks püsivad ka siis, kui stressitekitav olukord on juba möödunud
• ärevuse sümptomid on teie jaoks liiga tugevad ja kontrollimatud
• koos ärevusega kaasnevad kehalised sümptomid (nt südamekaebused), et kontrollida üldist tervislikku seisundit
• ärevus tekib ilma nähtava põhjuseta
• kõik eelnev on hakanud takistama teie igapäevaelu, töötamist, hobidega tegelemist ning tekitanud suhteprobleeme
• sooviksite otsida abi psühholoogilt või psühhiaatrilt, kuid ei tea, kuhu, kuidas ja kelle poole pöörduda.

Ärevushäirete diagnoosimiseks kasutatakse kliinilist intervjuud ehk vastavat küsitlust ärevusseisundi täpsustamiseks. Abistavalt võib kasutada seisundi raskusastme määratlemiseks erinevaid küsimustikke (nt “Emotsionaalse enesetunde küsimustik”).

PEAMISED SOOVITUSED

• Pöörduge perearsti või –õe poole, kui teil on tekkinud ilma nähtava põhjuseta tugevad, kauakestvad ärevuse sümptomid, mis on kontrollimatud ning takistavad teie igapäevaelu, sealhulgas suhteid teistega.
• Lugege ärevushäirega toimetulekuks eneseabikirjandust või paluge perearstil/- õel selgitada teile ärevushäire olemust, seda ägestavaid ja leevendavaid tegureid, ravivõimalusi, haiguse kulgu, paranemisvõimalusi, taasägenemise märke ning eneseabivõtteid.
• Rääkige oma perearstile või –õele igapäevaelu häirivatest probleemidest, sest see on ravi osa.
• Kasutage eneseabiharjutusi pingete või ärevuse ilmnemisel.
• Kasutage eneseabivõtteid ning kui need ei aita, siis rääkige arstiga ja proovige psühhoteraapiat ja/ või ravimeid. Viimased on võrdselt tõhusad teie ravis.
• Kognitiiv-käitumisteraapia on tõenduspõhine enamlevinud tõhus meetod ärevushäirete ravis, mis kestab 12 – 20 seanssi ning millel on võrreldes ravimitega vähem kõrvaltoimeid.
• Kui arst soovitab teil kasutada antidepressanti, tuleb seda seisundi paranemisest hoolimata tarvitada edasi pool aastat kuni aasta.
• Kui lisaks antidepressandile on teile määratud ka uinuti, kasutage seda sõltuvuse vältimiseks lühikest aega (mitte üle ühe kuu).
• Kui lisaks antidepressandile on teile tugeva ärevuse leevendamiseks määratud ka rahusti (bensodiasepiin), kasutage seda sõltuvuse vältimiseks lühikest aega (mitte üle kuue nädala alates ajast, mil tunnete oma seisundi tuntavat paranemist).

ENESEABIVÕTTED ÄREVUSHÄIRE KORRAL

Üldised soovitused ärevusega toimetulekuks

Ärevusega toimetulekut hõlbustab see, kui olete ärevusest ning selle kehalistest ja psüühilistest sümptomitest teadlik. Ärevuse puhul kiputakse sageli oma toimetulekuvõimet alahindama ning võimalikke ohte ülehindama. Eneseabivõtted on oskused, mis aitavad teil toime tulla nii ärevuse kehaliste kui ka psüühiliste sümptomitega, ning lahendada tõhusamalt oma probleeme.

• Toituge regulaarselt ning tasakaalustatult.​
• Vähendage liigset kofeiini tarbimist. Kofeiini sisaldavad näiteks kohv, tee, energiajoogid. Kofeiin mõjutab eelkõige ärevuse kehalisi sümptomeid (näiteks südamekloppimine), mis võib soodustada ärevuse suurenemist ja paanikahoo teket.
• Vältige liigset alkoholitarbimist.
• Loobuge suitsetamisest.
• Olge kehaliselt aktiivne. Kehaline aktiivsus aitab vähendada liigset stressi ja pinget. Leidke endale sobiv aeroobse liikumise viis (näiteks kõndimine, ujumine, jalgrattasõit, tennis, matkamine, jalgpall, aeroobika, metsajooks).
• Mõõdukas kehaline aktiivsus on vajalik vähemalt 2,5 tundi nädalas.
• Leidke endale aega meeldivate tegevustega tegelemiseks ning tehke igapäevategevuste vahele aeg-ajalt pause.

Eneseabivõtted ärevusega toimetulekuks

Hingamise juhtimine

Sissehingamisel kasutatakse kahte liiki lihaseid: vahelihast ehk diafragmat ning välimisi roietevahelihaseid. Kui sissehingamisel kasutatakse rohkem roietevahelihaseid, nimetatakse seda rinnahingamiseks. Samal ajal, kui õhk siseneb kopsudesse, rindkere laieneb ja õlad tõusevad. Rinnahingamine võib sageli olla pinnapealne, ebaregulaarne ja kiire, ning kaasneda ärevuse ja stressireaktsiooniga.

Kui sissehingamisel kasutatakse diafragmat, siis nimetatakse seda diafragma- ehk kõhuhingamiseks, sest hingamise ajal liigub peamiselt kõht. Kõhuhingamine on sügavam ja aeglasem kui rinnahingamine ning seetõttu ka rütmilisem ja lõõgastavam.  

Kõhuhingamine

Hingamise kontrollimine ning aeglustamine rahustab nii mõttetegevust kui ka lõõgastab keha. Selle rakendamiseks on soovitatav kasutada kõhuhingamist.

Selleks heitke pikali ning pange üks käsi kõhule, teine rinnale. Jälgige oma hingamist.

Pange tähele, kuidas kõht sissehingamisel tõuseb ning väljahingamisel kõht langeb.

 Meditatsiooni sisaldav hingamisharjutus

1. Kasutage kõhuhingamist. Sisse hingates ütelge endale mõttes „üks“ ning välja hingates „lõõgastu“.
2. Järgmise sissehingamise ajal ütelge endale mõttes „kaks“ ning välja hingates „lõõgastu“.
3. Jätkake niiviisi hingates kuni „kümneni“ ning minge siis „ühe“ juurde tagasi.
4. Keskenduge ainult hingamisele ning sõnadele. See võib olla väga raske ning on loomulik, et hakkate mõtlema millelegi muule. Ärge sellest heituge, vaid suunake tähelepanu uuesti hingamisele, numbritele ja sõnadele.

Tehke harjutust kaks korda päevas umbes kümne minuti jooksul. Umbes 10-14 hingetõmmet minutis tagab loomuliku hingamisrütmi. Harjutage esialgu rahulikus meeleolus, et hiljem oskaksite harjutust kasutada ka stressi ning ärevust tekitavates olukordades.
Paanikahäire korral on ülaltoodud harjutuse eesmärgiks aidata reguleerida teie hingamist, kuid lisaks õpite te ärevuse sümptomeid aktsepteerima ja taluma. See omakorda aitab teil kergendada ärevusega silmitsiseismist.

 Järk-järguline lihaslõdvestus

Järk-järguline lihaslõdvestus põhineb eeldusel, et keha reageerib ärevust tekitavatele mõtetele ja sündmustele lihaspingega. See omakorda võib süvendada ärevust ning teisi sellega kaasnevaid sümptomeid. Pole võimalik olla ühel ajal ärev ning kehaliselt lõõgastunud. Lihaste pingutamine ning lõdvestamine aitab tunnetada kahte erinevat seisundit – pinges ja lõõgastunud olekut. Lõõgastumine aitab vabaneda nii kehalisest pingest kui ka leevendada ärevust.

1. Leidke harjutuste tegemiseks rahulik aeg ja koht.
2. Jätke muud mõtted kõrvale ning tundke ennast mugavalt. Lõdvestage lihased.
3. Harjutusi võib teha istudes, näiteks mugaval toolil.
4. Kasutage kõhuhingamist.

Pingutage ning lõdvestage allpool kirjeldatud lihaseid. Iga lihasgrupi puhul pingutage lihaseid umbes viieks sekundiks ning seejärel lõdvestage umbes 10-15 sekundiks. Keskenduge pingelangusele.

Käed. Pigistage parem käsi rusikasse, tunnetage pinget rusikas ja küünarvarres. Pigistage vasak käsi rusikasse, tunnetage pinget rusikas ja küünarvarres.

Käsivarred. Painutage käsivart küünarnukist ja pingutage õlavarre kakspealihast, hoides labakäsi lõdvalt. Sirutage käsivarred välja ja painutage õlavarre kolmpealihast,
toetades käsivarred toolile, labakäed lõdvad.

Nägu. Kergitage kulme ja kortsutage laupa. Lähendage kulmud teineteisele (nagu kulmu kortsutades). Kissitage ümbritsevaid lihaseid pingutades silmi. Hammustage
hambad kokku ja pingutage lõualihaseid. Suruge keel suletud huultega tugevasti ja lamedalt vastu suulage, pange tähele pinget kõris. Suruge huuled tihedasti kokku (nagu mossitades).

Kael. Suruge pea nii kaugele taha, kui suudate (vastu tooli). Suruge lõug vastu rinda.

Õlad. Tõstke õlad üles kõrvade suunas, tehke õlaringe.

Rindkere. Hingake rahulikult ja korrapäraselt kõhuga. Hingake sügavalt sisse, nii et kopsud täituvad täiesti, hoidke paar sekundit hinge kinni ja hingake siis passiivselt välja.

Kõht. Pingutage kõhulihaseid. Tõmmake kõht sisse.

Selg. Painutage selja alumine osa toolist eemale.

Tuharad ja jalad. Suruge kannad vastu põrandat, hoidke jalad sirged ning pingutage tuharaid ja sääremarju. Pingutage labajalgu ja varbaid ülespoole ning pingutage säärte esikülgi. Jätkake rahulikku ja korrapärast kõhuhingamist.

Lõdvestumist on soovitav harjutada esialgu rahulikus meeleolus ning iga päev. Tehke harjutusi kaks korda päevas umbes 15-20 minuti jooksul. Kui panete päeva jooksul tähele, et üksikud lihasgrupid on pinges, proovige neid lõdvestada.

HARJUTUSI ON SOOVITAV TEHA LISAKS KA SIIS, KUI TUNNETE END PÄEVA JOOKSUL PINGES VÕI ÄREVANA OLEVAT.

Teadvelolek ehk ärksus

Ärevuse ja pingega toimetulemiseks võib kasutada ka teadveloleku harjutusi. Teadvelolek tähendab võimet olla praegusel hetkel teadlik iseenda mõtetest, tunnetest, füüsilistest aistingutest ning ümbritsevast keskkonnast. Seejuures asutakse vaatleja positsioonile, andmata hinnangut iseendas ning ümbritsevas keskkonnas toimuvale, ja ei soovita seda kuidagi muuta.

Harjutus „Minutipikkune meditatsioon“

1. Istuge sirgelt seljatoega toolil. Võimaluse korral jätke selja ja seljatoe vahele veidi ruumi, et selg sellele ei toetuks. Toetage jalalabad põrandale. Sulgege silmad ja langetage pea.

   2. Suunake tähelepanu sisse- ja väljahingamisele. Märgake, kuidas iga hingetõmbe ja väljahingamisega kaasnevad erinevad tunded. Jälgige oma hingamist, kuid ärge oodake midagi erilist. Ärge muutke hingamisrütmi.

   3. Mõne aja möödudes võivad mõtted hakata ekslema. Kui te seda märkate, siis suunake tähelepanu tagasi hingamise juurde. Ärge enese peale ärrituge – eesmärgiks ongi taipamine, et mõtted võivad minna oma rada. Oluline on tähelepanu uuesti hingamise juurde suunata ning loobuda enese kritiseerimisest.

   4. Võite tunda end rahulikuna või kogeda ka muid tundeid, kuid oluline on tunnetada, et kõik tunded mööduvad aja jooksul. Mis ka ei juhtuks, ärge sellesse sekkuge.

   5. Minuti pärast avage silmad ning vaadelge tuba.

 Ärevust ja hirmu tekitavate mõtetega toimetulek

Meie mõtted mõjutavad nii tundeid, kehalisi reaktsioone kui ka käitumist. Kui õpime oma mõtteid paremini tundma ja nägema neid realistlikumas valguses, kui hetkel, mil tunneme end halvasti, võime muuta ka oma enesetunnet. Mõelge mõnele hiljutisele olukorrale, mil tundsite tugevat ärevust. Proovige olukorda analüüsida järgnevate küsimuste abil.

Ärevust ja hirmu tekitavate mõtete äratundmine

Kui tundsite ärevust, siis mõelge:

1. Mis mõtted käisid peast läbi? Oli teil mõni kujutluspilt silme ees?
2. Mis on kõige hullem asi, mis oleks võinud teiega juhtuda?
3. Mida see kogemus teie jaoks tegelikult tähendab?

Tasakaalustatud mõtlemine

Analüüsige:

1. Millised tõendid räägivad hirmumõtete poolt?
2. Millised võivad olla teised olukorra tõlgendamise viisid?
3. Kas alahindate oma toimetulekuvõimet?
4. Kas hindate sündmuse toimumise tõenäosust üle?

Kaaluge, kuidas olete minevikus sarnaste probleemidega toime tulnud ning harjutage, kuidas eesseisvate raskustega hakkama saada.

Probleemilahendus

Kui kaldute liigselt muretsema ja tunnete, et probleemid teie elus hakkavad kuhjuma, ning nende lahendamise asemel lükkate te lahenduse otsimist edasi, võite abi saada probleemilahendus-oskusest. Hakates muretsemise asemel oma probleeme lahendama, väheneb tõenäoliselt ka teie ärevuse tase. Esmalt mõelge selle üle, millised on teie probleemid ning kas neid on võimalik praegu lahendada. Kui muretsete selliste asjade pärast, mida te muuta ei saa või mis on ebamäärased ning võivad juhtuda tulevikus, siis proovige need pigem kõrvale jätta ja oma tähelepanu mujale suunata.

Probleemilahenduse sammud:

7. Milles seisneb probleem ning milline on eesmärk, milleni soovite jõuda?
   Kirjutage oma probleem võimalikult täpselt üles ja mõelge, mida te tahate selle lahendamisega saavutada.
8. Mõelge kõikidele võimalikele lahendusvariantidele ning kirjutage need üles. Pole oluline, kas need on teostatavad või mitte.
9. Vaadake kõik võimalikud lahendusvariandid üle ning kaaluge nende plusse ja miinuseid.
10. Valige välja enda arvates kõige teostatavam lahendusviis ehk see, mis sai kõige rohkem plusse.
11. Plaanige lahenduse elluviimist. Mõelge, mida teil selleks vaja on ning milliseid raskusi tuleb ületada. Harjutage nende raskustega toimetulekut.
    Kaaluge, mida saate teha kohe ning mida jätta hilisemaks.
12. Kui olete probleemi lahendanud, mõelge sellele, mida olete saavutanud ning mida sellest õppinud. Märgake oma edusamme ning tunnustage ennast.

    Vältimise järk-järguline vähendamine

Kui tunnete teatud olukordades või kohtades liiga tugevat ärevust ning kipute neid seetõttu vältima, ei saa te kogeda eduelamust sellest, et järgmine kord võiksite samas olukorras või kohas vähem ärev olla ja olukorraga toime tulla.

Ärevusttekitavate olukordade vältimise vähendamiseks tuleb teil kokku puutuda ärevust tekitava olukorraga ning harjuda selles viibimisega. See võib esialgu tõsta ärevuse taset ning harjutamine nõuab püsivust ja julgust.

1. Koostage ärevust tekitavatest olukordadest ja kohtadest nimekiri. Reastage need olukorrad ärevuse tugevuse järgi, alustades kõige vähem ärevust tekitavast olukorrast.
2. Esimesena viibige kõige vähem ärevust tekitavas olukorras. Näiteks kui kardate kodust väljuda, tehke üks lühike jalutuskäik kodu juures ning seda esialgu koos lähedase inimesega. Üritage seda teha seni, kuni tunnete, et ärevuse tase hakkab langema.
3. Võtke ette raskem samm, näiteks tehke jalutuskäik üksi ning korrake seda seni, kuni ärevus kaob.

Jätkake rohkem ärevust tekitavate olukordadega, kuni olete võimeline ka neis olukordades ärevust taluma.

ALKOHOLI TARVITAMINE JA ÄREVUSHÄIRED

Alkohol ja ärevushäired on seotud mitmel erineval moel. Statistika näitab, et ärevushäireid esineb sagedamini nende seas, kellel on probleeme alkoholismiga, ja vastupidi. Ärevushäiretega inimestel esineb alkoholisõltuvust umbes 2–3 korda sagedamini kui üldpopulatsioonis. Alkoholi kuritarvitamine on samuti keskmisega võrreldes sagedasem. Ärevushäire diagnoosiga inimesed moodustavad märkimisväärse osa alkoholisõltuvuse diagnoosiga inimestest.
Täpselt pole teada, milline neist probleemidest (ärevushäired või alkoholism) avaldub esimesena ja miks, kuid on selge, et mitu häiret esineb samaaegselt koos (ehk on komorbiidsed) või tulenevad teineteisest.
Inimesed pöörduvad stressisituatsioonides tihti alkoholi poole, kuid alkoholi peetakse üldiselt halvaks toimetulekuvõimaluseks, seda ka ärevuse puhul. Umbes viiendik ärevushäirega patsientidest ütleb, et kasutavad alkoholi ärevuse maandamiseks. Lisaks sellele alandab alkoholi liigtarvitamine üldist toimetulekuvõimet, s.o võimet kasutada muid toimetulekustrateegiaid.

Kas alkoholi tarvitamine põhjustab ärevust?

Jah, põhjustab. Enamasti on see seotud just alkoholi võõrutusnähtudega. Sellel on mitmeid põhjusi.

Alkoholi võõrutusnähud või hirm nende ees põhjustavad juba iseenesest ärevust.

• Füüsiline stress: halb enesetunne viib ka vaimse ebamugavustundeni ja seega suurendab ärevust.
• Närvisüsteemi töö: kui inimese aju on alkoholiga harjunud ja see siis järsku ära jätta, muutub aju töö (keemiliste ainete tasakaal), aju on n-ö stressis ja see viib suurenenud ärevuseni.

Mis juhtub, kui kasutada alkoholi ärevusega toimetulemiseks?

Üks on alkoholi ja ärevusega seoses kindel: kui kasutada alkoholi selleks, et ärevusega toime tulla, siis tegelikult ei lahendata probleemi. Alkoholi kasutamine ärevuse kontrollimiseks on tavaliselt parim näide vältimisest. Tavaliselt algab see tsükkel esimesest dringist ja jääb kestma surnud ringina: alguses surub alkoholi tarvitamine ärevussümptomid maha, kuid kui alkohol on kehast lahkunud, ei suuda vaim otsustada, kuidas taaselustuva ärevusega toime tulla. Tulemuseks on uued joomahood. 
Kokkuvõtteks: ärevushäirega inimestel on sageli probleeme alkoholiga või ravimite kuritarvitamisega ja nad suurendavad sellega ärevushäirete süvenemise riski.

ÄREVUSHÄIRETE RAVI RAVIMITEGA

Ärevushäire ravimisel kasutatakse põhiliselt antidepressante ning vajadusel lisatakse raviskeemi ka rahustid ja/või uinutid. 

Antidepressandid

Üldjuhul alustatakse ärevushäire ravi antidepressandiga. Antidepressandid on depressioonivastased ravimid, kuid nad on efektiivsed ka ärevushäirete ravis.
Aju koosneb paljudest närvirakkudest, mis vahetavad omavahel infot. Selline infovahetus toimub ajus leiduvate keemiliste ainete, sealhulgas virgatsainete abil. Ärevushäirete korral kasutatakse antidepressante, mis aitavad mõjutada serotoniini ning noradrenaliini tasakaalu ajus. On leitud, et need virgatsained osalevad ärevuse, hirmu ja stressi tekkes.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTI-d) ja selektiivsed serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNTI-d)

Need on antidepressandid, mille seast arst teile tavaliselt esimese valikuna ravimi määrab. On leitud, et kõik kasutusel olevad antidepressandid on enam-vähem võrdse tõhususega. Seetõttu arvestab arst ravimi valikul eelkõige kõrvaltoimete hulka ja ravimi hinda. Ravimi toime ei ilmne kohe, vaid enamasti nelja kuni kaheksa nädala jooksul pärast ravi alustamist. Kõrvaltoimed aga võivad avalduda juba pärast esimese annuse võtmist, mistõttu algab ravi väiksemate annustega, kui tegelikuks toimeks vaja on. Ravimi annust suurendab arst tasapisi vastavalt sellele, kuidas te ravimit talute.
SSTI-ravimid on tsitalopraam, estsitalopraam, paroksetiin, sertraliin. SNTI-ravimid on duloksetiin ja venlafaksiin.
Antidepressandid ei tekita sõltuvust. Ravikuuri pikkus sõltub teie seisundist ning on individuaalne, samuti on võimalike kõrvaltoimete ja ärajätunähtude esinemine igaühel erinev.

Ravimite sagedasemad kõrvaltoimed	Ravikuuri pikkus	Ravikuuri lõpetamine, võimalikud ärajätunähud
• iiveldus, • peavalu.	Kui olete ravimit tarvitanud niikaua, et tunnete oma seisundi tuntavat paranemist,  tuleb seda jätkata veel pool  aastat kuni aasta. Liiga lühike ravikuur suurendab riski, et häire tekib taas. Kuna ärevushäired võivad elu jooksul korduda, võib sel puhul olla vajalik uus ravikuur.	Ravi lõpetamisel vähendab arst ravimi annust järkjärgult, sest võivad tekkida ärajätunähud (iiveldus, peavalu, pearinglus, ärevus). Enamasti on need kerged ning mööduvad iseenesest. Ravi järsul katkestamisel võib ärajätunähte esineda sagedamini.

Soovitused antidepressandi tarvitamisel:

• Võtke ravimit iga päev, määratud annuses ning samal ajal.
• Kui unustate ravimit võtta, tehke seda esimesel võimalusel, kuid ärge võtke topeltannust.
• Kui tunnete kõrvaltoimeid, siis ärge katkestage ravi ise. Mõned kõrvaltoimed kaovad mõne päeva jooksul. Kui need muutuvad raskesti talutavaks, võtke ühendust oma arstiga.
• Ärge tarvitage koos antidepressandiga alkoholi. See võib soodustada kõrvaltoimete teket.

Rahustid ehk bensodiasepiinid

Rahustid kuuluvad hirmu ning ärevust vähendavate ravimite hulka. Ärevushäirete puhul kasutatavaid rahusteid nimetatakse bensodiasepiinideks. Nad võimendavad ajus leiduva gamma-aminovõihappe (GABA) toimet. GABA-l on ajurakkude tegevust pidurdav toime ning seetõttu mõjub see rahustavalt. Rahustite hulka kuuluvad diasepaam, alprasolaam, lorasepaam, oksasepaam, bromasepaam. Lisaks rahustavale toimele lõdvestavad rahustid ka lihaseid, aidates niiviisi kehalist pinget leevendada.
Erinevalt antidepressantidest tekib rahustite toime kiiremini. Võimalike kõrvaltoimete, sõltuvuse ning võõrutusnähtude esinemine on individuaalne.

Ravimite sagedasemad kõrvaltoimed	Ravikuuri pikkus	Ravikuuri lõpetamine, võimalikud võõrutusnähud
• uimasus, • nõrkustunne, • pikaajalisel kasutamisel toletantsus ravimi suhtes ning sõltuvus.	Rahustit on soovitatav kasutada tugeva ärevuse ja rahutuse perioodidel lühikest aega (mitte üle nelja kuni kuue nädala), kui arst ei määra teisiti. Arst võib teile rahusti määrata ka siis, kui alustate ravi antidepressandiga, kuid ärevus tundub teie jaoks liiga tugev ja raskesti talutav. Sel juhul tuleks rahusti tarvitamine lõpetada hiljemalt kuus nädalat pärast seda, kui tunnete enda seisundi tuntavat paranemist.	Rahusti tarvitamine tuleb lõpetada järk-järgult ravimi annust langetades, et vähendada võõrutusnähtude tekkimise tõenäosust ja raskust. Annuste vähendamise skeemi annab teile arst. Võimalikud võõrutusnähud (peavalu, lihasevalu, ärevus, pingetunne) tekivad tavaliselt 48 tundi pärast ravimi tarvitamise vähendamist või lõpetamist. Need võivad olla kerged ning mööduda mõne päeva jooksul, kuid tekitada ka raskemaid seisundeid, olenevalt sellest, kui suures koguses ning kui pikka aega olete ravimit tarvitanud.

 

Uinutid

Ärevushäirega kaasneb sageli unetus. Unetuse ravi on eeskätt psühholoogiline. Kui see pole aidanud unetuse sümptomeid leevendada, võib arst teile määrata lühiajaliseks kasutamiseks uinuti. Uinutitena on kasutusel näiteks tsopikloon ja tsolpideem. Need on rahustitega sarnanevad ravimid, mis mõjutavad samuti gammaaminovõihappe süsteemi toimimist ajus.
Uinutitel on rahustav ning uinutav toime. Nad kiirendavad uinumist ning pikendavad une kestust. Toime saabub tavaliselt 15 – 20 minutit pärast ravimi võtmist. Ravimit on soovitatav võtta vahetult enne uinumist ning luua endale võimalus magada järjest 7 – 8 tundi. Võimalike kõrvaltoimete ning võõrutusnähtude esinemine on individuaalne.

 

Ravimite sagedasemad kõrvaltoimed	Ravikuuri pikkus	Ravikuuri lõpetamine, võimalikud võõrutusnähud
• kibe maitse suus, • uimasus tarvitamisele järgneval päeval, • pikaajalisel kasutamisel tolerantsus ravimi suhtes ning sõltuvus.	Uinutit ei soovitata kasutada kauem kui neli nädalat.	Ravi järsul lõpetamisel võivad esineda võõrutusnähud (unetus, peavalu, lihasvalu, ärevus, pingetunne). Selle tõttu lõpetatakse uinuti tarvitamine järk-järgult vastavalt arsti antud skeemile.

Ärevushäirete korral ravimisõltuvus ja ravimite kuritarvitamine

Ravimite kuritarvitamise ning sõltuvuse probleeme võib esineda rahustite ja uinutite pikaajalisel kasutamisel, sest need leevendavad ärevuse ja unetuse sümptomeid kohe ning tekitavad hea enesetunde. Antidepressandid aga sõltuvust ei tekita.

Kuritarvitamine

Kuritarvitamiseks peetakse ravimitarbimist siis, kui see on kahjustanud inimese tervist, kuid inimene jätkab sellele vaatamata ravimi kasutamist. Tervisekahjustus võib olla nii kehalist (nt maksakahjustus) kui ka psüühilist (nt meeleoluhäired) laadi. Seejuures on ravimi tarvitamine kestnud vähemalt kuu aega või siis on seda esinenud korduvalt 12 kuu jooksul.

Sõltuvus

Ravimi korduval tarvitamisel avaldab see organismile väiksemat mõju kui ravi alguses. Ravimi suhtes tekib tolerantsus ehk seisund, kus organism harjub ning kohaneb ravimiga. Rahustite ning uinutite tarvitamisega harjub organism üsna ruttu.

Tolerantsuse teket kiirendab rahustite, alkoholi ning muude sõltuvusainete koostarbimine. Kui inimene on tarvitanud eelneva elu jooksul rohkelt alkoholi, võib tal kujuneda tolerantsus ka rahustite suhtes. Rohkelt alkoholi tarvitanu vajab sama toime saavutamiseks suuremaid rahustiannuseid kui mittetarvitanu.

Sõltuvuse kõige iseloomulikum joon on tugev soov või tung ravimit tarvitada. Ravimi tarvitamine on muutunud kõige tähtsamaks asjaks inimese elus, jättes kõrvale muu olulise. Ravimi kasutaja ei suuda enam kontrollida, millal ta alustab või lõpetab ravimi tarvitamist ning kui suures koguses ta ravimit võtab. Kasvab ka tolerantsus ravimi suhtes – endise toime saavutamiseks suurendatakse ravimi annust. Kuigi ravimi kasutaja võib oma sõltuvusest teadlik olla, jätkab ta ravimi võtmist vaatamata tervisekahjustustele ning sotsiaalsetele või suhteprobleemidele.

Sõltuvus mõjutab nii keha kui psüühikat

Psüühilise sõltuvuse all peetakse silmas seda, et ravimi kasutaja peab rahustit vältimatuks ning ei kujutagi elu ilma selleta ette.

Füüsiline sõltuvus avaldub selles, et rahusti tarvitamise lõpetamisel avalduvad ebameeldivad võõrutusnähud (nt peavalu, lihasevalu, ärevus, pingetunne). See tähendab, et organism on kohanenud rahusti tarvitamisega, kuid selle puudumisel peab ta kohanema uue seisundiga.

Seetõttu on oluline, et jälgiksite ravi ajal oma enesetunnet ning järgiksite arstiga kokkulepitud raviskeemi.